Viivi Neare

 

Viive NeareEEL üldkogu austas novembrikuus Kolu kõrtsi õlgkatuse all meie värsket auliiget, Vanapagana laureaati Viivi Nearet. Köitvas ettekandes pani Vanapagan kõigile südamele, et hälviklaste koole komplekteerides ei ununeks vana äraproovitud diagnostika. Järgnevas artiklis mõtisklebki Vanapagan probleemidest, mis suulisesse ettekandesse ära ei mahtunud.

 

Mis jäi Vanapaganal EEL-i suurkogul ütlemata?
Eripedagoogika, märts 2002
Viivi Neare

 

Aastal 2001 osutati Eesti eripedagoogika teenete eest VANAPAGANA tiitel pedagoogikakandidaat Viivi Nearele. Sügisesel suurkogul rääkis VN oma tööst/tegemistest Eesti eripedagoogika edendajana alates 15. aug. 1966. Aga uuel Vanapaganal jäi midagi ütlemata ja millestki tähtsast unustas ta rääkida. See, mis ütlemata jäi, jäi sellepärast, et vanapagan on/oli aeglasvõitu ja tundis hetkel, et ta oleks vast liigselt oma isikuga pealetükkiv. Tegelikult võivad tema lähedal istunud meenutada, et ta kibeles ütlema juba kohe, kui arutati liitklasside probleemi, kuid jättis ütlemise ära. Mõeldagu pealegi, et miks.
Nüüd tahaks öelda, et liitklasside küsimust käsitleti siiski ühekülgselt – põhiliselt õpetamise, so õppekava täitmise tulemuste seisukohalt. Jäeti välja toomata tõsisem põhjus, miks algklasside (just I/II) liitklassid üldse tekivad. Toodi õigesti välja, et nad tekivad kooli/klassikomplekti avamise/säilitamise tõttu ja jäeti välja see, et nende tekkimise põhjuseks on tõelise diagnostika – erivajadustega lapse õigeaegse märkamise ja eristamise puudulikkus. Selle tulemusena ei tule õpilasi algklassidesse (eriti I klassi) ja kool on sunnitud avama olemasolevate/tulnud laste baasil liitklassid.
Kui nüüd mõelda sellele, mis oma olemuselt on vaimupuue, siis tänase diagnostika taseme kohaselt, kus praktiliselt puudub psühholoogilis-pedagoogiline vaatluse/vahendatud intervjuu roll, ei suudeta eristada I-II kl edutute, veel vähem 6-7-aastase laste hulgast kerge vaimupuudega lapsi, sest arsti pilguga ja vanemate soovil on nad nagu enam-vähem eakohase arenguga lapsed. Eristatakse rohkem kerge ja mõõduka vaimupuude piirialal lapsi, kes silmatorkavamalt ka õpetajate ja lapsevanemate meelest ei tule tavakoolis õppimisega toime. Neid lapsi on ka abikooli I või ka II klassis raske õpetada, eriti liitklassi korral – tulemused õppekava täitmise seisukohalt ei tule kuidagi. Samas peaksime asja kaaluma ka nende laste seisukohalt. Eripedagoogika üks põhiülesandeid on õpetada puudega lapsi nii, et nad endiga täna koolis ning kodus ja kooliteel ning õues toime tuleksid: kuidas ja kus istuda, liikuda, kuidas, keda ja mida kuulata, kuidas tegutseda täiskasvanu korralduste järgi jne. See on väga positiivne, tähtis nende suhteliselt raske puudega laste jaoks, sest siit saavad nad turva- ja usaldatavuse ning eduelamuse tunde – need on sotsiaalsed õpioskuste kujunemise eeldused, mis on õppekavakohase õpetamise õnnestumiseks väga vajalikud. Kui õpetaja liitklassi tingimustes õpetab, (õige, küll aeglasemalt) lapsi ennast kuulama, õigesti istuma, jaotusmaterjalidega tegutsema ja tegutsema nii kõik koos kui ka väikestes rühmades või individuaalselt erinevalt, siis on eripedagoogika seisukohalt saavutatud väga palju ja pole kindlasti vaja (see poleks isegi kena) tööaastat(-aid) liitklassis kahetseda. On ju üsna tavaline tõde, et mida paremini suudetakse alguses lapsi õppeprotsessi lülitada, (õpetada õppima, olema õpilane), seda paremini/kiiremini läheb pärast õppekavakohane õppimine/õpetamine.
Täpsustuseks/meenutuseks võib VANAPAGAN öelda, et uued erikoolid 70-nendatel aastatel sellepärast tekkisidki, et diagnostika süsteem kujunes välja, eriõpet vajavad lapsed eristusid juba I,II- klassiks ja vajadus erikoole avada oli ilmselge. Samal ajal vähenes järsult vanematesse klassidesse eriõppele tulevate laste arv. Vanapagan jääb jonnakalt siin selle juurde, et eripedagoogika positiivne mõju peab algama lapse arengu varasemas eas, siis on hiljem pedagoogilist praaki vähem ja noored suunduksid sotsiaalsüsteemi (peale kooli) küpsematena. Ka tuleks erikoolidesse vastuvõtu tingimustesse uuesti sisse kirjutada piirvanus, mille ületamisel ei saa last enam abiõppele soovitada (vaimupuue on valdavalt varane puue – orgaaniline kahjustus on toimunud ja lapse areng on hälbinud sünnieelsel, sünnijärgsel ning varasel sünnijärgsel perioodil). Hilja avastatud/märgatud lapsed on kaasunud ja/või primaarseks kujunenud käitumishälbega (12-16 aastased) on kas ülekohtuselt mittekohastesse õpitingimustesse vägivaldselt jäetud lapsed või pedagoogiline praak. Viimast suudavad abikoolid vaid osaliselt kõrvaldada.
Seega, kui asutakse võitlema selle eest, et AEV ja HEV lapsed õigeaegselt eristatakse ning luuakse neile nende jaoks kõige soodsamad arengu/õpitingimused, väheneb oluliselt niisuguste abikoolis mõeldamatute liitklasside vajadus nagu I+II+III+IV (2001/2002. õppeaastal Viljandimaal). Niisugusel juhul peab õpetajal klassis olema ka 1-2 abiõpetajat. Küll aga võib juhtuda, et on liitklass grupist II+IV, III+V jmt, kus ühe klassi lapsed juba suudavad mingi aeg iseseisvalt töötada. Arvan aga, et eripedagoogikas tõsisemat tähelepanu diagnostikale pöörates ei peaks erikoolis liitklasse üldse olema. Küll aga on vajadus diferentseeritud õpetamise ning individuaalse lähenemise, samuti parandusõppe tundide järele, kus arendatakse laste tunnetusprotsesse seotult aine(te) omandamise ja elus toimetuleku kujune(nda)misega. See olekski suure loosungi KOOL KÕIGILE eripedagoogiliselt sisuline õige täitmine.
Siit on hea üle minna sellele, mis jäi rääkimata. Eesti eripedagoogika ajas oma asja NL poolt tulnud käskude ja samuti tähtsate loosungite varjus ikka erivajadustega laste huvides. Nende integreerumine on siin enamasti au sees olnud. Lasteaedades erirühmade avamine läks Eestis ajaliselt kokku varajase diagnostika suunalise liikumisega Euroopas (1970-ndate keskpaik). Entusiastideks olid logopeedid ja on seda tänapäevani. Riik pole seda eripedagoogilist positiivset liikumist toetanud ja Eestis puudub varajase sekkumise süsteem. Erirühmad tavalasteaedades või eriklass tavakoolis on tänaseni Euroopas parimaks peetud integreerimise vorm – kool kõigile.
1968. aastal algatasid Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi mõningad uurijad tasandusklasside avamise idee VI klassi näol (Kärner, Ruga jt). Nad pöördusid eripedagoogilise abi ja toe saamise eesmärgil tänase Vanapagana poole. Viimane kiitis nende mõtte heaks, kuid märkis kohe, et põhikooli kesk- ja vanemas astmes on tasandusklasse avada hilja. Tavakoolis edutute (õpiraskustega, sh vaimse arengupeetusega – F81.3 – spetsiifilised segatüüpi hälbed ja F83 – segatüüpi spetsiifilised arenguhälbed) õpilaste tunnetustegevuse, kõne, tunde-tahtevalla, iseärasused peavad samuti õpetajate ja vanemate poolt olema märgatud juba algklassides ning need lapsed vajavad eriabi ja soodsaid õpitingimusi juba varem. Nii loodi Vanapagana eestvedamisel tasandusklassid ja -koolid. Kahjuks on tasandusklasside avamine vähenenud. Põhiliselt on need avatud koolides, kus klassid loodi asja edendamise algusaastatel ja on aru saadud, et niisugune eritingimustes õppimise vajadus on nendele lastele oluline. Kahjuks õpib tänastes tasandusklassides väga (liiga) palju kerge, isegi mõõduka vaimupuudega lapsi. Seega on küsimus taas maha käinud mitte kellegi kontrollimise pädevusse kuuluva diferentsiaaldiagnostika puudumise tõttu. Siin saaks õigeid lapsi eristada ka sobivate testide abil, mille kõrval lapse varase arenguloo väljaselgitamise ja vaatluse osatähtsus jäävad.
Lõpetuseks soovib VANAPAGAN, et Eesti eripedagoogika looks korraliku varase sekkumise ja diagnostika süsteemi, mis tagaks seejärel nii loosungi KOOL KÕIGILE, kui ka integreeritud õpetamise EV laste huvides. Erivajadustega laste õpetamisel, samas, saab õige diagnostika korral säilitada juba olemasoleva erikooli õppekorralduse ja see oleks baasiks uute integreerimisvariantide loomisel (metoodika- ja/või nõustamiskeskused, eriklassid jpm).
Kui Vanapagana aegadel toetasid EP tegevust/arengut HM juures olev erikoolide ainekomisjon, Tartu Ülikooli Eripedagoogika kateeder ja Vanapagan õpetajate täiendkoolituse kaudu, siis täna on suur, juhtiv ja toetav jõud Eesti Eripedagoogide Liit ning endiselt Tartu Ülikooli Eripedagoogika osakond, samuti teised puuetega inimeste vabatahtlikud ühendused. Tuleb vaid unustada esikohale kippuv isiklik huvi, teha tugevalt, ehkki rasket koostööd meditsiini- (eriti psühhiaatritega) ja sotsiaalsüsteemiga, kohalike omavalitsustega, taotleda rakendusmääruste täpsustamist ja uute väljaandmist. Soovin AEV ja HEV lastega töötajatele vanapaganlikku aeglust ja sitkust, tahet ning edu.