Jaan Kõrgesaar – Vanapagan X
Jaani nimi Eesti eripedagoogidele tutvustamist ei vaja. Tartu Ülikoolis asus ta defektoloogia erialale õppima 1969. aastal ning jäi kõrgkooli temaatikaga seotuks kogu järgneva tööelu jooksul. Jaan on end ise nimetanudki „akadeemiliseks eripedagoogiks“.
1970ndatel aastatel tegeles Jaan üliõpilaste vaimse tervise uurimisega, mis on hariduselus aktuaalne teema tänagi. Pedagoogikakandidaadi kraadi kaitses ta Moskvas 1981. aastal, järeldoktorantuuri Oregoni ülikooli USAs pääses 1987. aastal. Tartu Ülikooli eripedagoogika professori ametikohale tõusis Jaan 1992. aastal ning oli teadus- ja arendustöö eestvedajaks 25 aastat, sealhulgas 1992–2004 tegutses ta eripedagoogika osakonna juhatajana. Jaani juhendamisel kaitsti üheksa teadusmagistritööd, mille teemad ulatusid vaegnägemisest (Anne Kõiv, 1997) uimastiennetuseni (Erle Põiklik, 2008). Aastatel 1995 ja 2010 täiendas Jaan end Oregonis otseõppe alal edasi Fulbrighti stipendiumiga. 2011–2014 juhtis ta Tartu Ülikooli haridusteaduste instituuti ning alates 2015. aastast on emeriitprofessor.
Nii vilistlased kui ka kolleegid meenutavad Jaani kui laia silmaringi ning uudishimuliku olekuga õppejõudu, kes mänglevalt integreerib erinevate teadusharude saavutusi. Ta oli ja on alati rahulik, huumorimeelne; ei suru kunagi oma arvamust peale, vaid õpetab olukordi analüüsima teise inimese vaatenurgast. Küllap tuleb paljudele meelde ka pisuke kimbatus, kui Jaani sõnavara ning mõttekäigud kohe arusaadavad ei ole olnud.
Jaan on mees, kes algatab, mõtestab ja levitab …
- Jaan on avardanud eripedagoogika piire, toonud maailma nii vaimses kui füüsilises mõttes meile kätte (vahendanud kirjandust ja kontakte) ning viinud meid maailma. TEMPUS-projekt 1990-ndate aastate keskel oli murrangulise tähtsusega eriala ja osakonna arengus: õppejõud ja õpetamisega seotud praktikud said ülevaate ja kogemuse Inglismaa, Saksamaa ja Soome eripedagoogikast ning logopeediast, tekkis tugev välissuhtlus ja head kontaktid, millest mitmed kestvad siiani.
- Jaan on arendanud õppekavasid. Õpiraskuste ja logopeedia keskses õppekavas käivitas ta 1995. aastal sotsiaalpedagoogika suuna, mille eesmärgiks oli süvendatud pädevuse kujundamine emotsionaal-sotsiaalsete raskuste/käitumisraskuste ja intellektipuude teemadel. 2006. aastal avati Jaani eestvedamisel viipekeele tõlkide õppekava.
- Jaan panustab õppekirjandusse. Ilmunud on kolm versiooni käsiraamatust “Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse” (2002, 2010, 2020). Need on võimaldanud huvilistel saada asjakohase ülevaate eripedagoogika eriala sihtrühmadest ning ajaloolisest kujunemisest, samuti muu maailma kogemustest. Praegu on kahe ülikooli ühistööna koostamisel kõrgkooli-e-õpik eripedagoogika üliõpilastele. Jaan aitab koondada 50 aasta jooksul kogutud baas- ja oskusteabe Eesti erivajadustega laste/noorte õpetamise ja toetamise kohta ning ühtlustada kaasaegset eestikeelset terminoloogiat.
- Jaan on Eesti Eripedagoogide Liidu asutajaliige, kelle mõtisklusi eriala arenguloost tasub jälgida nii ajakirjanduses kui ka erialaliidu listis. Olgu siinkohal näitena toodud Jaani mõttekäik 2018. aastast, kui üliõpilased teda intervjueerimas käisid: „Ja umbes sama lugu on ju kaasamisega, et kumb siis on adekvaatne ja kumb pakub rohkem rahuldust. Kas see, kui me elame ideaali nimel, mis kunagi teoks ei saa, aga mille poole võib lõpmatult liikuda, või me siis ütleme, et, noh, me võime ju rääkida neist asjadest, aga tegelikkuses on asjad natukene teistmoodi, kirjumad, huvitavamad ja mitmekesisemad.“
Rahvaluules toimetavad vanapaganad oma tõrjutud „reservaatides“ – metsikumates piirkondades, kus loodusvormid on konarlikumad ja raskemini ligipääsetavad. Kas mitte eripedagoogikagi pole selline reservaat? Esseist Hasso Krull on vanapaganas näinudki triksterit – maailma asjade alguse juures olnud toimetajat, kellesse on sisse kirjutatud vastuoluline mitmekesisus. Trikster on müütiline tegelaskuju, kes teeb tempe, kavaldab, rikub häid kombeid, petab ja saab ise petta, leiutab uusi asju, aga võtab osa kultuuri või kogu maailma loomisest. Just neid tegevusi saabki seostada Jaaniga, keda pole rasked olukorrad kunagi heidutanud, ta on olnud nutikas ja osav nägema võimalusi ning seoseid seal, kus teised nõutult pead vangutavad.
Suur tänu Sulle, Jaan, eripedagoogikale teeraja loomise ja selle jätkuva valgustamise eest!