Eripedagoogikasse sattusin juhuslikult
Pärast keskkooli lõpetamist oli enesestmõistetav jätkata kõrgkoolis. Uudse eriala – psühholoogia sisseastumiseksamid olid täiesti talutavates ainetes ning valik sai tehtud. Paraku tuli kirjandi hindeks ootamatult kolm ning hoolimata väikesest konkursist oli sellega ülikooliuks suletud. Vene kroonu oli valmis minu vastuvõtuks. Siin sekkus aga saatus. Leidus üks ohvitser, kes suunas mind raadiolokatsiooni kursustele. Õppisin vaenlase lennukeid õhus ära tundma ja lisaboonuseks oli see, et kursante sõjaväkke ei kutsutud. Hakkasin töökohta otsima, et järgmisel aastal juba kindlapeale uuesti sisseastumiskatsetele minna.
Käisin mitme suure asutuse ukse taga ning olin täiesti jahmunud, kui kaadriosakondades esitati alati küsimus: „Mis tööd te oskate?” Kuulutasin uhkusega, et ei oska mingit tööd, mul on keskharidus! Minu arust kõva sõna, sest keskkooli lõpetanu on ju ometi igakülgselt haritud inimene. Hämmeldusega nägin, kuidas peale minu trumbi väljakäimist kadus ametnikel minu vastu igasugune huvi. Nii kõndisin mööda Tallinna asutusi. Lõpuks mõtlesin, et otsin tööd ju ainult üheks aastaks, olgu see siis vähemalt huvitav. Lõpuks sattusin pooljuhuslikult Eesti Telefilmi vanemlavameistriks. Minu õpetajaks ja juhendajaks oli tore pensionieelikust lavameister Edgar Kuuskaru. Temalt sain kaasa väärt õpetussõna – tööga ei tohi ennast ära hirmutada. Ei tohi paanikasse sattuda, kui töö hulk näib kasvavat üle pea, vaid rahulikult otsast pihta hakata. Miks peavad Lasnamäe karjääris käsitsi paemurdjatena vastu vaid aeglaselt liikuvad vanad jässakad mehed? Sest noored tugevad poisid hakkavad rabistama, kaotavad jõu ega jaksa päevast – päeva ümmarguse raudvasraga paeplaate rammida.
Oli aasta 1969, mil valmisid filmid „Mehed ei nuta” ja „Ahvatluste tund”. Tehti tänapäevamõistes videoklippe „Horoskoobile” Voldemar Kuslapi, Jaak Joala, Helgi Sallo, Kalju Terasmaa, Marju Kuudi, Uno Loobi ning paljude teistega. Režissöriks Sulev Nõmmik, operaatoriks Anton Mutt. Lavamehena sai oldud kõrvuti Georg Otsa, Vello Viisimaa, Endel Pärna, Ervin Abeliga. Mida elult veel tahta? Oli väga põnev aasta. Kuigi, pärast seda polnud mul enam mingeid illusioone säravast ja peibutavast tele- ning filmimaailmast. See oli karm ja intriigiderohke tegelikkus.
Suvel, kui Tartus, „Kaunase” restoranis käisid öösiti „Ahvatluste tunni” võtted, viisin dokumenid uuesti ülikooli. Sedapuhku defektoloogiasse, sest sealt olla aasta pärast väidetavalt lihtne psühholoogiasse üle minna. Tegin eksamid pisut edukamalt, sain kirjandi nelja ning olingi ülikooli vastu võetud. Väga uhke ja rahulolev tunne oli!
Algas tudengielu. Esimesed kuud elasin esmakursuslasena Kukulinna pioneerilaagris. Kursusel oli peale minu veel kaks poissi. Ülejäänud olid tüdrukud, keda majutati Vana Tiigi keldriruumides, nn B klubis. Tüdrukud olid väga kenad ja värvikad natuurid. Ja mis peaasi – neid oli palju! Nendega ei hakanud kunagi igav. Ei möödunud päevagi, mil me poleks Ana või Anu sarkastiliste naljade peale pisarateni naernud. Eriti eksamiruumi ukse taga pabistades. Ei unune Jaani klaverimäng peahoone kolmanda korruse auditooriumis lektorit oodates. Neil hetkedel kogunesid tüdrukud klaveri ümber ja unustasid kõik muu. Kursuseõhtud sändiga (Ziguli õlu pooleks Kellukese limonaadiga) ning seltsielu Vellaveres või Käärikul jääb siinkohal kirjeldamata, sest muidu võin ka käesoleva kirjandi eest kolme saada teemast kõrvalekaldumise tõttu.
Juba esimesel kursusel said meie õppejõududeks sellised legendaarsed inimesed, nagu professorid Juhan Aul, Elmar Siirde, Ernst Raudam, Paul Ariste. Dotsendid Enn Koemets, Valmar Adams, Aleksander Elango. Eesti keele õppejõud Gerda Laugaste, kunstnik Kaljo Põllu. Kirjandusteooriat õpetas Karl Taev. Külastasime Imastut, psühhiaatriahaiglaid, Haapsalu Väikelastekodu. Mäletan, kuidas tüdrukud istusid treppidel ja nutsid pärast järjekordset visiiti mõnda ekstreemsesse lasteasutusse. See oli meie koolitamise seisukohalt väga vajalik. Eripedagoogina ei saa lasta end selliste laste nägemisest heidutada. Kuidas neid muidu abistada saaks?
Nii tuli märkamatult minu ellu eripedagoogika. Psühholoogia mõtted olid aastaga kadunud ning õpitav eriala tõotas olla väga huvitav. Kolmandal kursusel astusid meie ette esmakordselt inimesed, kelleta tänapäeval eripedagoogikat ette ei kujuta. Saabusid Karl Karlep ja Vladimir Vääranen. Seejärel kohe varsti särtsaka värtnana Viivi Neare. (Karl Karlepist saab ettekujutuse, lugedes mälestusi Eripedagoogikast märts, 1999 „Vanapagan on saabunud!” ja Viivi Neare vaadetest põgusa mulje, lugedes Eripedagoogikat märts, 2002 „Mis jäi uuel Vanapaganal EEL-i suurkogul ütlemata”.) Algasid vastsete õppejõudude esmased loengud eripedagoogikast ja erimetoodikatest.
Koolipraktika viis vaatlustundidega Puiestee tänavale Tartu 14 8-klassilisse kooli. (Praeguse Kroonuaia Kooli eelkäija). Abikooli tundide nägemine ajas meid kenakesti segadusse. Esmapilgul polnud neis lastes mitte midagi sellist, mille poolest nad teistest kehvemad oleksid. Tundides valitses kord, (õpetajaks Eha Vihm!), lapsed oskasid küsimustele vastata. Kõik ladus nagu tavakoolis. Ka tänapäeval ütlevad esmakordselt erikooli külastanud , et kus need laste õpiraskused siis väljenduvad. Pealtnäha polegi probleemi. Kui aga ise praktikandina juhendaja käe all esimesi tunde andsime, olime hoobilt silmitsi raskustega. Kuidas selgitada 8 kl lapsele, mis toimub arvudega jagamisel, kui ta ei suuda ette kujutada terviku osadeks jaotumise mehhanismi ning ei saa hakkama ainsagi jagamistehtega. Kui palusid korrapidajal klassi ära koristada ja see ikkagi päeva lõpuks tegemata oli, taipasid, et andsid mitmeosalise korralduse, millest laps täitis vaid ühe ehk kaks, kuid mitte kõik. Õppisid kasutama lühikesi selgeid lauseid ja andma üheselt mõistetavaid korraldusi. Koolipraktika oli väga oluline, sest õpetajahakatised said õppida lastelt. Juhendaja karmi pilgu all. Nii nagu praegu nõutakse algajalt autojuhilt kohustuslikku libedasõidueksamit. Jää ise õpetab libedaga sõitma.
Esimeste lendude eripedagoogid on saanud väga hea ettevalmistuse just tänu pikale koolipraktikale, mida juhendasid väsimatud õppejõud Karl Karlep ja Viivi Neare. Ka haruldane õpetaja Eha Vihm, kes on koos viimatinimetatutega Eesti Eripedagoogide Liidu poolt Vanapagana aunimetusega pärjatud. Koolipraktikast jäid meelde väärt õpetussõnad: „Õpilastega tuleb algul olla range. Hea jõuab nendega pärast alati olla.” Paljud on oma pedagoogikarjääriga kimpus olnud, püüdes kohe esimesest hetkest olla lapsele meeltmööda lahke onu – tädi.
Esimesel kursusel oli meile kui rebastele kõik uus ja huvitav. Teisel kursusel olime väga targad ja kõiketeadvad. Loomulikult, sest tohtisime ise uusi rebasteks lüüa. Kolmandal kursusel hakkasime pisut taipama, milline meie õpitav ariala tegelikult on ning neljas-viies kursus olid täidetud tõsise õppimisega. Koolipraktika kõrval oli see teine suur võit, et meie väljaõpe kestis viis aastat. Väga raske on erikoolis toime tulle bakalauruse ettevalmistusega inimesel või sellel, kes on läbinud vaid nõutava koguse eripedagoogika täiendkoolituse tunde. Ka tänapäeva eripedagoogidele võiks olla viieaastane kursus koos põhjaliku koolipraktikaga. See tagaks hea ettevalmistuse.
Oli kevad 1974. Lõppesid tudengiaastad, mida pean elu parimateks. Tartu Riikliku Ülikooli rektor ulatas meile aulas kätte diplomi, millele kirjutatud: Abikooli õpetaja-logopeed. Tuli asuda erialasele tööle. Oleme hiljem ajakirja Haridus toimetaja Raivo Juurakuga vestelnud kutsenõustamise teemal. Mis meist oleks saanud, kui oleksime sattunud tänapäeval levinud kutsenõustamise teenust kasutama? Tõdesime, et me poleks kutsenõustaja soovitusi järgides oma erialale sattunud. Niisiis oli saatus oma valikud teinud ja sügisel alustasin tööd Kosejõe Eriinternaatkoolis õpetaja-kasvatajana.
Esimeseks eluasemeks õpetajate toa vastas olev nn külalistetuba. Poja sünni järel väike korter naaberkülas, kuhu joogivesi toodi traktoriga karjamaalt, lehmade jootmise tsisternis. Raske, aga ilus aeg! Kõik kooli töötajad, kes meiega vestlesid, rõhutasid, et loodus on siin kaunis! Taipasime, et ega see koolitöö vist meelakkumine pole. Olin teise lennu lõpetajana esimene eripedagoog, kes Kosejõele sattus. Õpilaste arv oli tollal 250. Mulle tutvustati tunniplaani. Aga kuna kasvatajate toas olevast graafikust ei räägitud mulle midagi, siis alustasin oma karjääri tööluusiga. Esmaspäeval ma kooli ei ilmunudki, sest tunde mul polnud ja kasvatustööst ei teadnud mitte midagi.
Juhtkond kasutas pöördumisel väljendit „noor spetsialist”. Eks see ole väikese irooniaga vürtsitatud kompliment. Juhtkonna ebamugavustunne oli täiesti arusaadav, sest olin erikoolis esimene ja ainuke eriharidusega spetsialist, kes kooliasjadest eriti ei jaganud, kuid erialaselt valdas maailma, mida teised ei tundnud. Esimeseks proovitööks sai kõneravi vajavate õpilaste väljaselgitamine ja kõneravigruppide moodustamine. Püüdsin kolleegidele oma esimesi logopeeditöö kordaminekuid tutvustada, et nad ka teistes tundides või kasvatustöös lapse tähelepanu õigele hääldusele suunaksid, kuid entusiasm rauges peagi. See oli teistele võõras ja kolleegid ei võtnud vedu. Siin pole midagi ette heita. Me näeme, kui raskelt kujunevad tänapäeval koostöövõrgustikud, kui nad üldse kujunevad.
Teiseks katsumuseks oli suureks paisunud 3. kl õpilaste lahutamine kaheks paralleeliks põhimõttel, et ühes klassis oleks tugevamad, teises nõrgemad õpilased. Klassijuhatajad ise ei saavat sellega hakkama. Töö sai kähku tehtud, kuid ellu seda ei rakendatud. Segas inimlik faktor – sõbrannadest pedagoogid ei soovinud kumbki endale „raskemat” klassi valida. Nii tehti klassid lihtsalt võrdselt pooleks.
Kohe esimesel tööaastal kutsuti mind Harjumaa meditsiinilis-pedagoogilise komisjoni liikmeks. Väga õpetlik aeg. Juhatajaks oli haridusosakonna nõunik, kes tegi mahukat sekretäritööd ja pidas korras kirjavahetust. Vestlust lapsega ja lapsevanemaga juhtis lastepsühhiaater. Mina tegin esialgu kõneravialaseid märkmeid. Nägin palju lapsevanemate pisaraid, sotsiaalselt nõrga elu pahupoolt. Nägin, kui erinevalt suhtusid lapsevanemad oma lapse erikooli panemisse. Mõnigi kord tekkis südamepõhjas kahtlus, et kas see on ikka õige otsus ja kas me suudame oma otsuste eest vastutada. Äratundmisele jõudsin siis, kui mu oma lapsed said kooliealisteks ja kujutasin ette oma tundeid lapsevanemana komisjoni ees. Sain selgeks, et see oleks lapsevanemale trauma, kuid kahtlemata vajalik samm. Erikoolis töötatud aastad andsid kinnitust, et see õppevorm on mõnele lapsele parim võimalus.
Järgnevatel aastatel asus Kosejõel tööle teisigi Tartu Ülikoolist tulnud eripedagooge. Parematel aegadel oli neid ligi veerand pedagoogidest. Kui samas tempos oleks eripedagoogide hulk kasvanud, oleks Eesti erikoolid tänaseks kõik korralikult kaadriga kindlustatud. Eripedagoogide koolitamiseks pole aga riiklikku huvi. Peale Kroonuaia Kooli pole ükski kool saanud töötada nii suure hulga eripedagoogidest õpetajaskonnaga. Milline oleks vabariigis erikoolide positsioon, kui seal töötaks vaid Tartu Ülikoolis viieaastase kursuse läbinud spetsialistid? Kindlasti oleks pilt ühtlasem ja koolide visioonid selgemad. Koolide sõna maksaks rohkem. Tugeva erikooliga arvestataks tõsiselt. Kõigi laste kodukohas koolitamise idee poleks saanud hariduspoliitikas ainuvalitsevaks.
Tagasi Kosejõele. Aastad läksid. Koolis sai töötatud logopeedina, õpetajana, kasvatajana. Kõik koolielu valdkonnad said tuttavaks. 1989a 1. aprilli käskkirjaga määrati mind Kosejõe Eriinternaatkooli direktoriks. See oli keeruline aeg, sest pidin töö üle võtma ootamtult manala teele läinud eelkäijalt. Samas aga väga huvitav aeg, kus nõukogude võim enam ei toiminud ja Eesti Vabariigi võim veel ei piiranud. Oli tohutult otsustamisvabadust, mis toitis tegutsemistahet. Ega muidu nüüd, masu aastatel, poleks Ants Eglon küsinud kavalalt muiates, et noh, kas on ka hea direktor olla? Aga siis oli.
Omariikluse teke sünnitas hulgaliselt mitmesuguseid erialaliite. Olime Jaaniga korduvalt arutanud, et peaks mõtlema ka eripedagoogide liidu loomisele. Kuidagi ei tekkinud eestvedajat. Siis korraga tundsin, et nüüd on paras hetk saabunud. Erikoolidele sai saadetud teade, et meie erialaliidu moodustamine leiab aset 26. märtsil 1990. aastal Pirita Olümpiakeskuse konverentsisaalis. Oli karge ilm ja mere kohal särav kirgas päike soojendas paarikümmet kokkutulnut läbi avarate akende. Peeti kõnesid ja võeti vastu otsus Eesti Eripedagoogide Liidu moodustamise kohta. Seejärel valiti salajasel hääletusel juhatus ning otsustati, et liidu eestseisja ametinimetuseks saab olema „president”. Meie vabariik oli just saanud endale taas presidendi ning sellest üldisest eufooriast kantuna tegi ka liit oma valiku. Liidu presidendiks sai siinkirjutaja. Püüdsime enda sünnist ajakirjanduse vahendusel märki anda. Ajalehtedesse saatsime sõnumeid, kohale oli kutsustud televisioon. Isegi venekeelne AK võttis intervjuu. Kahjuks pole selle põneva ja tegusa perioodi kohta kirjalikke dokumente säilinud. Kõik muu oli olulisem kui paberite koostamine ja järeltulijtele teadmiseks arhiivi loomine. Võib-olla on asutajaliikmetel midagi mälusoppi jäänud?
Algas väga huvitav elu. Hoidsime ühte, sest pidevalt rippus erikoolide kohal sulgemise oht. Tasahilju kadusid haridusmaastikult sellised erikoolid nagu Massiaru EIK, Leevi EIK, Kuigatsi EIK, venekeelne Piusa EIK ja Meeri EIK. Tõstsime häält ning paaril korral õnnestus mõne erikooli eest seista nii, et need tegutsevad tänini. Lõime kontakte Põhjamaade eripedagoogide organisatsioonidega ning Euroopa Eripedagoogika Assotsatsiooniga. Eestimaal otsisime kontakte erinevate puuetega isikuid esindavate organisatsioonidega. Kontaktid said loodud, kuid koostööd ei sündinud, sest iga organisatsioon soovis ise tegelda oma teemaga. Nii on see ka tänapäeval.
Osalesin mitmetel koneverentsidel, kus käsitleti puuetega inimeste olukorda ja kus hakkas levima idee, et erikoolid on lapsele kahjulikud. Parem, kui kõik saaksid üheskoos õppida. Üks Tallinna Matkamajas toimunud rahvusvaheline konverents on eriti meelde jäänud. (Rahvusvaheliseks nimetati konverents juba siis, kui sellel esines kasvõi ükski Soome spetsialist). Vihastasin kodumaise ettekande peale väga kõvasti. Võtsin ettekandja järel sõna ja palusin saalisolijail pisut järgi mõelda, enne kui asuda omamaist eripedagoogikat lammutama. Pärast tulid võõrad inimesed mind tänama. Olen sügavalt veendunud, et erikool on jätkuvalt vajalik õppevorm. Sellepärast, et lapsel oleks valikuvõimalusi. Et tal poleks mitte võrdsed , vaid paremad õppimistingimused. Kui olete märganud, kasutavad nüüd ka haridusametnikud oma retoorikas „võrdsete” asemel „paremate võimaluste loomise” loosungit.
Nii olengi eripedagoogikasse sisse kasvanud. Saates märgukirju ja pöördumisi võtmesiskutele, osaledes üha sagedamini töörühmades ning komisjonides – nii olen püüdnud eripedagoogika ja eripedagoogide eest seista. Mäletan end kunagi kuulutamas, et ei kavatse eripedagoogikas rabelemisega õndsaks saada. Nüüd mõtlen juba salamisi, et mine sa tea … vanapagan Jürka ju ka proovis, iseasi, mis tal sellest välja tuli.
Vello Saliste,
Vanapagan – 2004