Eha Viitar

Eha ViitarERIPEDAGOOGIKA JA LAPSEKESKSUS
Eha Viitar – “Vanapagan V”

Kõigepealt tänan südamest teid kõiki mulle omistatud EEL kõrgeima tunnustuse, “Vanapagana” aunimetuse eest. See oli minu jaoks väga üllatav ja rõõmustav sündmus, sündmus, mis pani mõtisklema nii iseenda kui ka meie eripedagoogika üle.

Olen olnud seotud eripedagoogikaga alates 1961.aastast, siis läksin tööle Raikküla Eriinternaatkooli. Nüüd on aasta 2005. Vahel on väga huvitav ja kasulik tagasi vaadata, et paremini olevikku mõista ja hinnata ning tulevikusihte seada. Meenutame siis veidi minevikku.

PÕRANDAALUSED

Ka siis, kui ma oma tööinimese elu alustasin, olid erikoolid ja neis õpetasid õpetajad. Moskvas ja Leningradis koolitati ka eripedagooge. Kuid pedagoogika ja eripedagoogika olid selgelt lahus. Eripedagoogika nagu ei olnudki mingi õige asi. Ka erikoolid olid siis pigem koht, kuhu tavakoolist oli võimalik ära saata sellised lapsed, kes seal hakkama ei saanud või tülikaks muutusid. Erikoolidest ja eripedagoogikast rääkidagi ei olnud eriti ilus, sest kuidas siis võis nii suures ja vägevas riigis nagu oli NSVL, olla mingeid hälvikuid. Meil oli ju üleüldine kohustuslik keskharidus, erikoolid aga paigutati “looduslikult kaunitesse kohtadesse”, vanadesse mõisahoonetesse, võimalikult silma all ära.

KUULDAVAKS JA NÄHTAVAKS

Aga elu nõuab oma ja vesigi tilgub kivi sisse augu. Nii hakkas ka meie “eripedagoogiline vesi” tasapisi tilkuma.
Hakati ka meil eripedagooge koolitama, tegijaid tuli järjest juurde ja kandepind laienes. Meil tekkis vajadus ja soov muuta end nähtavaks ja kuuldavaks, see tähendab, me nägime, et tavakoolis on võimalik õpetada ka nõrgemaid lapsi, neid ei pea kohe ruttu üritama erikooli saata. Lihtsalt selleks on vaja häälestada õpetajaid töötama ka nõrgemate õpilastega, anda neile selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Nii pandi käima täiendkoolitused, käivitati parandusõppe süsteem koolides, on loodud nõustamiskeskused jne, jne.

ERIPEDAGOOGIKA – LAPSEKESKNE ÕPETAMINE

Arvan, et käesolevaks ajaks oleme teinud end küllaltki kuuldavaks ja nähtavaks, meid on hakatud juba üsna tõsiselt kuulda võtma, meid lausa vajatakse.
Muide, kui hakata niimoodi tõsisemalt järele mõtlema, mis kõik on selle ajaga ära tehtud, siis selgub, et seda on üllatavaltki palju.
Aga edasi? Mis on järgmine suunis?
Siinkohal tahaksin mõned korrad esitada oma lemmikküsimusi “Mis see on?”, “Mida see sisuliselt tähendab?”
Me räägime, et meie õppekava, LÕK-I õppekava, on läbinisti korrektsioonilise suunitlusega. See tähendab?
Meie erimetoodikad toetuvad eripsühholoogiale, metoodikat sa võid ka mitte tunda, aga psühholoogiat pead. Kui psühholoogiat tead, vead ka metoodika välja.
Meile hästi teadaolevad kõikvõimalikud raskusastmed ja jõukohastamise võtted, jne, jne. Mis see on?
Selliseid punktikesi võiks välja tuua veel ja veel. Vastus neile kõigile on üks – need on lapsekeskse õpetamise elemendid, komponendid, süsteem, mis iganes. Lühidalt, see on lapsekeskse õpetamise teooria ja praktika.
Sellega tegeleb eripedagoog, kes oskab selgitada lapse vajadusi ja võimeid ning leida sobiva õpetamise meetodi, suudab töötada vastavuses erinevate õppekavadega, on häälestunud töötama iga õpilasega olenemata sellest, kas ta on hälbelise või eakohase arenguga.
See tähendab lapsekeskne lähenemine ja õpetamine on omandanud eripedagoogi jaoks maailmavaatelise tähenduse.
Järelikult võime panna võrdusmärgi eripedagoogika ja lapsekeskse õpetamise vahele?! Või kuidas?
Igal juhul mina panen, tehku teised mistahes.

AGA PEDAGOOGIKA, MIS SIIS SEE ON?

Oleksin ma sellise mõtisklemisega tegelnud paar-kolmkümmend aastat tagasi, siis oleksin võinud kindlalt öelda, et üldiselt pedagoogikas tuntakse kahte õpetamise suunda.
Neist ühe viljelejad lähtuvad lapsest, tema arengu iseärasustest – õpetamine on lapsekeskne. Õpiraskuste tekkimisel uuritakse eelkõige omandamisraskuste tekkemehhanisme. Uurimisobjektiks on nii lapse psüühilise arengu ealised ja individuaalsed iseärasused kui ka sotsiaalpsühholoogilised taustsüsteemid, mis mõjutavad aine omandamise edukust.
Teised lähtuvad õppekavade tasemest ja programmilise materjali omandamise võimest. Eeldatakse, et programmide ja õppekavade koostamisel on arvestatud laste teatud standarditele vastavate ealiste iseärasustega – õpetamine on ainekeskne. Eeltoodust tulenevalt on õpiraskuste tekkimisel uurimise all eelkõige õppeaine mitmesuguste valdkondade omandamatuse probleemid, seetõttu on ka õpiraskuste analüüs üldjuhul aine-, mitte lapsekeskne.
Järelikult eripedagoogid tegelevad lapsekeskse õpetamisega, pedagoogid – ainekesksega!
Nüüd enam päris nii öelda ei saa. Aeg on edasi läinud ja meie riigis on väga palju muutunud. Käesoleval ajal toimub ka kogu haridussüsteemi ümberkujundamine ja uuendamine lähtudes, ühelt poolt, demokraatliku riigi ühiskonna korraldusest, mis näeb ette võrdsed võimalused eluks ja arenguks kõigile oma liikmetele, teiselt poolt aga arvestab iga üksiku inimese (õppija) individuaalseid võimalusi ja vaba tahet hariduse omandamisel. Niisiis on kujunemisel terviklik koolivõrk, mis loob võimalused erinevate võimetega laste õpetamiseks. Ideaalkujul peaks sellise haridussüsteemi loomine tähendama seda, et igal õpilasel on võimalik leida endale sobiv kool ja tema vajadustele vastav õpetamise meetod.
Samas haridussüsteem ei kannata revolutsioone ja kiireid reforme, haridussüsteem saab evolutsioneeruda. Järelikult on asjatu tahta, et üleminek ainekeskselt õpetamiselt lapsekesksele toimuks üleöö. Kõigepealt peab kujunema ja haridusjuhtide ning õpetajate teadvusse jõudma kujutlus lapsekesksest õpetamisest, alles seejärel võime hakata lootma, et kujuneb ka vastavate mõistete, hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, mis realiseerub igapäevases õppetöös.
Õppimise protsess on aktiivne koostöö õpilase ja õpetaja vahel. See aga on võimalik, kui õppesisu on lapsele jõukohane (vastavuses tema vaimse potentsiaaliga ja lähima arenguvallaga) ning õpetaja mõjutused ja suunamised on optimaalsed õpilase erivajaduste (individuaalsete iseärasuste) seisukohalt, st. õpetaja teab täpselt lapse vaimset potentsiaali – omandamise jõudlust ning kasutab adekvaatseid õpetamise võtteid. Omandamine toimub vaid siis, kui õpe on jõukohane. Antud juhul on meil tegemist tegelikult lapsekeskse õpetamisega, mille tulemusena me välistame vajaduse rääkida õpiraskustest.
Arvan, et selline kujutlus on meie õpetajatel juba üsna jõudsasti kujunemas, haridusjuhtidel aga võib küll olla kujutlus, kuid puudub ilmselt nägemus selle kujutluse praktilisest realiseerimisest – lapsekeskne õpetamine eeldab ka teatud kindlaid tingimusi, milleta õpetaja ka kõige parema tahtmise juures ei saa oma teadmisi ja oskusi rakendada. Selliste tingimuste loomine aga on haridusjuhtide pädevuses. Selleks aga, et luua tingimusi, on kõigepealt vaja teada, mida eeldab lapsekeskne õpetamine.
Niipea, kui muutub aktuaalseks õpiraskustega laste olemasolu ühes või teises koolitüübis, kui tuleb hakata tegelema õppe jõukohastamisega ja vastavate võtete välja töötamisega, tuleb öelda ka seda, et üldine õppesituatsioon on muutunud õpilase jaoks kriitiliseks, häirivaks. See tähendab, et on tekkinud vastuolu õppetöö organiseerimise vormide ja taseme ning lapsekeskse õpetamise nõuete vahel. Kõige tõsisem on see probleem meil ilmselt praegu tavakoolis, kus õpiraskustega õpilaste arv on küllaltki suur ja ka üldine haridustase ei vasta sugugi ootustele.
Siin ongi need probleemid, mille lahendamisele saavad kaasa aidata eripedagoogid.
Seoses sellega arvan, et ka meil endil on aeg uue sihi seadmiseks. Kui varem me tahtsime saada kuuldavaks ja nähtavaks ERIPEDAGOOGIDENA, siis nüüd on meil vaja veidi muuta rõhuasetust ja tuua nähtavale eripedagoogika olemus – LAPSEKESKNE ÕPETAMINE. Ei ole tähtis see, kus töötab eripedagoog, kas tava- või erikoolis, kas ta töötab hälvikute või eakohase arenguga lastega, tähtis on LAPSEKESKSUS TEMA TÖÖS.
Eripedagoog peaks teadvustuma eelkõige lapsekeskse õpetuse viljelejana ja alles seejärel HEV laste õpetajana, kes tunneb spetsiifilisi võtteid erinevate õpiraskuste ületamiseks.
Kui varem me püüdsime tõestada, et me oleme olemas ja ka meiega on vaja arvestada, siis nüüd on meil vaja näidata, et me tahame ja suudame mõjutada kogu meie haridussüsteemi ja anda oma panuse selle lapsekesksemaks muutumisse. Meil on aastakümnetepikkune kogemus, on mida anda.
Ei ole tähtis, keda me õpetame, on tähtis, kuidas me seda teeme! Lapsekesksus ei ole hariduslik ERIvajadus, see on IGA LAPSE hariduslik VAJADUS.
Samas HEV laste õpetamise ja õpiraskuste ületamise kontekstis tundub sageli, et ka lapsekesksus on erivajadus, sest just seda vajavad eelnimetatud lapsed, just selle tõhustamise kaudu leitakse lahendus probleemidele. Aga teised? Nemad seda ei vaja?!

Koolipoiss Mati läks logopeedi juurde ja ütles: “Õpetaja, eesti keeles läheb mul juba päris hästi. Õpeta mulle nüüd matemaatikat. Ma ei oska ülesandeid lahendada. Sa seletad nii hästi, ma saan Sinust aru.”

HEAD JA EDUKAT EDASIMÕTLEMIST!

Ja veelkord tuhat tänu selle kõrge aunimetuse eest.